07/09/2026
Tuleb välja, et ma võin mõnikord olla väga tüütu. Vähemalt siis, kui panna proovile minu õiglustunne. 😅
Lugu sellest, kuidas:
🎓 sain kevadel taas ühe magistrikraadi võrra kangemaks, aga hinnete keskmisest 5,0 ei piisanud, et lõpetada cm laude;
❓ üks esialgu üsna süütu küsimus minu magistritöö ja -eksami koondhinde kujunemise kohta viis järjest uute küsimuste ja vastuoludeni;
📑 hindamise aluseks olnud maatriks ilmus tudengitele nähtavale alles pärast seda, kui lõpphinded olid juba välja pandud;
❗️ Moodle'i keskkonnast kaotati ära kõik meie antud ainega seotud materjalid niipea, kui kaks tudengit meie kursuselt otsustas apellatsiooni kaaluda.
👀 mulle kinnitati ametlikult, et minu tööd hindasid kõik kolm komisjoniliiget… kuni üks neist ütles mulle ise, et polnud mu tööd tegelikult läbi lugenud;
🧩 ja mida rohkem ma püüdsin aru saada, kuidas minu hinne kujunes, seda vähem tundus see enam ühe hinde küsimusena ning seda rohkem tekkis küsimusi kogu hindamisprotsessi läbipaistvuse ja korrektsuse kohta.
Minu lugu algas eeldusest, et on toimunud inimlik eksitus, aga arenedes ei olnud see lõpuks enam küsimus ühest B-st ega cm laude’st, vaid sellest, kuidas ülikool võib lühikese ajaga usutavuse ning maine küsimärgi alla seada.
Olen mõnda aega mõelnud, kas ja kuidas oma magistriõpingute lõppu avalikult kokku võtta. Septembris, uue kooliaasta alguses, tundus õige aeg see kogemus kirja panna ja enda jaoks teema lõpetada.
Minu lõpptulemus ei olnud halb, vastupidi. Enne lõputöö hinnet oli mu koondhinnete keskmine 5,0 ning ma ei ole kunagi õppinud ainult hinnete pärast. Ka cm laude ei olnud kolme aasta jooksul minu eesmärgiks. Ometi, päev pärast kaitsmist ei läinud ma lõpukleiti valima, vaid hakkasin küsima küsimusi. Sellega muutusin ilmselt ülikooli jaoks „tüütuks tudengiks, kes ei jäänud oma B-ga rahule“.
Nad ei tahtnud aru saada, et probleem ei olnud B. Probleem oli selles, et ma ei saanud aru, kuidas see B tekkis.
Natuke taustast
Meie õppekava oli esimene lend ning kolme aasta jooksul tuli alla neelata asju, mille puhul püüdsin pidevalt olla mõistev, mõeldes, et uus programm vajabki kujunemiseks aega. Meie programmijuht kutsuski meid “katsejänesteks”, mis samas ei tähendanud meie jaoks esimestele katsetajatele kohandatud hinda.
Kui programmi läbi hakkas saama, pandi viimasel poolaastal meie kursus päris karmilt proovile, eriti viimasel kuul. Umbes kolme nädala sisse jäi viimaste ainete lõpetamine, 60-leheküljelise magistrieksamitöö-portfoolio esitamine, kaitsmiseks valmistumine ning ligi 100 eksamiküsimuse õppimine, mille saime kaks nädalat enne eksamit. Meie lõputöö eripära tõttu ei olnud meil ka juhendajaid, mis lisaks muule, pani meid kõiki väga ebakindlasse olukorda.
See oli periood, mil sain magada keskmiselt 3–4 tundi ööpäevas. Ilmselt elasime kõik lihtsalt ellujäämisrežiimil, ainsa eesärgiga see kõik kuidagi tehtud saada. Ja saigi tehtud! Meil kõigil!
Eksam ja kaitsmine läksid kõigest hoolimata minu hinnangul väga hästi. Komisjoniesinaine nimetas mu tööd „väga heaks“. Kommentaarid olid väga positiivsed ning sisulisi küsimusi kaitsmisel praktiliselt ei tekkinud. Eksamil vastasin kõigile küsimustele ilma komisjoni suunavate abistavate küsimusteta.
Samas ei kajastanud antud tagasisidet minu lõpptulemus ja punktijaotus tekitas minus hoopis küsimusi. Mitte sellepärast, et arvasin automaatselt, et väärin A-d. Pigem sellepärast, et minu kogemus eksamil ja kaitsmisel ning saadud punktid ei tundunud omavahel kokku minevat.
Alguses arvasin täiesti siiralt, et ehk on kusagil tehtud inimlik viga. Ja kuna need mõned punktid tähendasid ühtlasi cm laude võimaluse kadumist, otsustasin igaks juhuks üle küsida. Mitte et endale kõrgemat hinnet välja vaielda, vaid selleks, et hiljem ei jääks kripeldama.
Paraku läks selguse saamise asemel sealt alates asi minu jaoks aga aina kummalisemaks.
Küsisin alustuseks vaid selgitust, koos tõenditega, kuidas minu punktid kujunesid. Selgus, et mulle ei olnud võimalik esitada hindamise protokolli ega dokumenti, kust nähtuks komisjoniliikmete individuaalne hindamine.
Kahtlaseks tegi olukorra ka asjaolu, et kolm päeva pärast kaitsmist ilmus Moodle’isse hindamismaatriks, mille järgi komisjon väidetavalt meie töid hindas.
Probleem oli selles, et see ei olnud sama hindamisjuhend, mille järgi meie oma töid koostasime. Minu jaoks eirati siin väga lihtsat põhimõtet: tudeng peab enne töö esitamist teadma, mille järgi tema tööd hinnatakse, mitte saama hindamiskriteeriume teada alles siis kui hinne määratud.
Küsisin ka, kas kõik kolm komisjoniliiget olid minu tööd reaalselt hinnanud. Sain kinnituse asutuse eri tasanditelt et olid. Hiljem ütles üks komisjoniliige mulle isiklikult, et tema ei olnud minu tööd läbi lugenud, vaid oli seda ainult "põgusalt" vaadanud. Sealt alates muutus probleem palju tõsisemaks kui üks hinne. Probleem ei olnud enam vaid komisjoni lohakuses, vaid ka valeväidete esitamises. Lisaks mõistsin, et hindamismaatriks ja -juhend olid liiga ebamäärased, võimaldamaks tagada kõikide tööde võrdväärset hindamist ka heas usus tegutsevatel komisjoniliikmetel.
Lõpuks sain pika kirjavahetuse peale komisjonilt nimekirja põhjustest, miks punkte maha võeti, aga sellesse süüvides tekkis kahtluste kustumise asemel küsimusi hoopis juurde. Selles loetelus heideti mulle ette asju, mida töö juhendis ei olnud nõutud. Mõned teemad, näiteks viitamine, esinesid etteheidetes mitme erineva hindamiskriteeriumi all, mis tekitas minus küsimuse võimaliku topeltarvestuse kohta.
Vastus mõjus pigem tagantjärele koostatud põhjendusena kui hindamise käigus tekkinud dokumenteeritud tagasisidena. Mul puudub võimalus teada, kuidas see tegelikult koostati. Saan hinnata ainult seda, mida mulle esitati.
Kuna kogu teema muutus aina segasemaks, pöördusin ka kolledži direktori ja ülikooli õppeprodekaani poole. Nende poolt sain emotsioonitu vastuse, milles sisuliselt öeldi, et apellatsiooni tähtaeg on möödas ning enam midagi muuta ei saa.
Oli ka veel üks kummaline detail. Kui üks meie kursuslastest esitas apellatsiooni ning mina teatasin, et kavatsen oma kogemusest ülikooli juhtkonnale kirjutada, kadus Moodle’ist kogu vastav õppeaine koos materjalidega. Sellega kaasnevalt ka materjalid, mida meil võis olla vaja oma väidete tõendamiseks. Ausalt öeldes oli mul selleks hetkeks tunne, et ajan asju pigem mõne põrandaaluse ettevõtte kui tunnustatud ülikooliga. Otsustasin, et rohkem ma selle peale enda aega ei kuluta.
Täna on mul magistrikraad käes.
Mu õpingute keskmine hinne oleks võimaldanud lõpetada cm laude, kuid selle üheks tingimuseks oli lõputöö hinne A. Minu magistrieksami, -töö ja kaitsmise koondhindeks jäi B. Kas oleksin väärinud A-d ja cm laude’t? Ma ei tea. Ja just see ongi kogu loo mõte. Ma ei saanud kunagi dokumenteeritud vastust, mille põhjal oleksin saanud ise veenduda, kuidas minu hinne tegelikult kujunes.
Minu jaoks ei ole selle loo kõige olulisem osa enam ammu hinne või cm laude iseenesest. Oluline on põhimõte. Ma soovisin saada selgust, aga vastuseks sain valeväiteid ja kirju, mis omakorda tekitasid aina rohkem küsimusi praktiliselt igalt tasandilt. Mind koheldi kui ebamugavat tudengit, võtmata vähimatki vastutust tekkinud olukorra osas.
Usun, et hariduses peab hindamine olema läbipaistev, põhjendatud ja õppijale arusaadav. Mitte selleks, et iga tudeng saaks vaieldes endale kõrgema hinde. Vaid selleks, et me saaksime usaldada, et samadele nõuetele vastavaid töid hinnatakse samadel alustel ning välja antud diplomid ja kraadid midagi ka päriselt tähendavad.
Ma ei kirjutanud seda postitust kättemaksuks, ega selleks, et kedagi avalikult süüdistada. Samuti ei ürita ma endale tagantjärele paremat hinnet saada.
Kirjutasin, et jagada oma kogemust, sest arvan, et ka tunnustatud haridusasutustelt peab saama küsida ka ebamugavaid küsimusi. Eriti siis, kui tegemist on süsteemiga, mis ise õpetab meile kriitilist mõtlemist, tõenduspõhisust ja argumenteerimist.
Mul on hea meel, et magistriõpingud on lõpetatud ja olen õnnelik, et tutvusin nii ägeda grupi naistega, kellest kõik on omaette isiksused ja kes ühegi raskuse ees alla ei vandunud.
Võib-olla oligi selle kolme aasta viimane õppetund minu jaoks see, et haridus ei tähenda ainult teadmiste omandamist. Vahel tähendab see ka valmisolekut enda eest seista ning olla see „tüütu tudeng“, kes julgeb küsida: „Aga kuidas, mille põhjal, miks?“. Seda ka siis, kui palju mugavam oleks lihtsalt võtta diplom, naeratada ja edasi liikuda.
Head alanud kooliteed kõigile!
Viivika 🎓😍
